Reede, 21. juuni 2013

normaali päivä

lilleküla staadion | 3,3/75 | 1h30min

tavaline päev, ei midagi erilist, pigem igav.

sain poest korra veel ultraõhukest karbonpoomi testida. kuna rendikatega oli kitsas käes, andis jonas mulle javieri isikliku poomi (javi oli ise arinagas koolitamas) sõnadega: you better make sure you don't fuck it up.. rippusin ka esimest korda 32-tollistes aasades. esimesed 2-3 triipu oli suti imelik, edasi oli pöörfi. kohe kui neil õhukeste poomide jaoks parajad otsad tulevad, võtan omale ka pikemad.

mul on mingi silmanägemise sündroom kallal. suutsin näo järgi 3,7 kokku panna, õnneks vähemalt nii palju aru oli, et tõmbasin ta muy-muy sirgu. olin vees 10 minutit. 10 minutit ilges ülepurjestuses. teise triibuga tõmbasin bäkki, mis hakkas vägagi looma. hakkasin reaalselt silmadega maandumiskohta sihtima, mis tegi kõike palju paremaks. varem olen lihtsalt silmad pärani üle õla vaadanud ilma midagi reaalselt nägemata.. natuke kimasin veel ringi ja kui kolmel triibul järjest jäi bäkk proovimata, sest lihtsalt nii üle oli, et ei suutnud üles minnes aparatuuri stabiilsena hoida, läksin välja.

pisema kolmesega tagasi. samuti totaalselt sirgu tõmmatud ja ega ta ka kuskilt otsast paras ei olnud. suht kindel, et tuli mu tuulerekord.

bäkki praktselt enam ei saanudki proovida, sest kalda alt ei saanud käima ja kaugemal olid juba sellised tingimused, mis oleks ilma pingutamata sinna 10-15 meetri vahele tulistanud.

korra siiski proovisin veel, mis osutus päeva naelaks. ma ei saa siiani aru, kuidas, aga suutsin nii õhku tõusta, et purje topp käis korraliku pauguga vastu lainet. sellest ehmatusest jätsin muidugi pööramise sinnapaika (polnudki veel jõudnud väga keerlema hakata) ja tulin selja peale alla. esimene mõte oli, et keegi sõitis tagant otsa, aga ei olnud mitte kedagi seal.. selg sai mõnusalt kadakavihaga järgmised paar ringi. väike saunaigatsus puges korraks hinge..

ühte table toppi tegema minnes suutsin asjad kuidagi nii hoogsalt pea kohale visata, et sealt oleks väga edeva pushluubi mäsa vaaritada saand.. jätsin selle siiski mõneks teiseks korraks ja sain niivõrd kontrolli tagasi, et maandusin hellalt ahtri padjakeste peale.

veiv. sai võtta ülisuuri laineid. enamus lõppesid ninali vahu sees, mõned natuke õnnestusid ka. kui alguses kolmseitsmega olin, tuli maailma perfektseim cutback. suur-suur laine, murdumise pealt viskas tagasi, kõik täielikult kontrolli all ja supermõnus. hiljem kui palju hävisin, mõtlesin, et peaks suuri laineid varem võtma, et ei oota päris murdumispunkti. järgmise siis võtsingi varem, pööre ise tuli ilgelt äge, aga no päris oskasingi siis sealt vertikaalse seina pealt kontrollitult alla sõita. ma sain aru, et see on reaalne ja et nii tehaksegi, aga mina sellisesse asendisse minna ei julgenud, millega selle ära oleks sõitnud ja läksin ikkagi rongiga.

ühel rongisõidul üritati ninna vannitäit vett pumbata ja huuled lotendasid nagu pea auto aknast välja pistnud koeral..

lained tulid sellise rütmiga, et oli umbes 7 mintsa normaalset suurt lainet, siis tulid tõeliselt hiiglaslikud setid, umbes 5-8 hiina müüri, nende vahel jalkastaadioni suurused siledad platsid. kui esimest korda nägin, siis....ma ei mäleta, mis ma siis tegin, aga meeleolu oli üle keskmise. nagu oleks eraldi toa saanud. ülisuur ainult mulle eraldatud ilma kiiruspiiranguta mänguplats, mille lõpus sain tribüünidest üles sõites tõenäoliselt oma elu kõrgeimad kõrgused. pärast tsunamiseeriat oli 5 mintsa suht segast ja imelikku vett ja siis hakkas kogu mäng otsast peale.

punkri juures oli püsti kinotelk, kus näidati kultusfilme "surmarong 1" ja "surmarong 2". õrnalt ka ei tekkinud tunnet, et tahaks sinna minna..

kui ainult saaks nii, et viid kasutatud laiba kaldale hooldusesse ja võtad uue värske keha asemele...

mul on tunne, et elan maailma ägedaima lõbustuspargi kõrval.....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar