Kolmapäev, 26. mai 2010

ülepoomistus

topu | 5,0/99 | 1h15min

ei tohtind tegelt üldse minna, sest linnas oli sada asja teha. aga kuidagi juhtus ikka nii, et leidsin ennast maanteelt, nina lääneranniku poole ja kuhi katusel. vabametsad ja siimud pidid minust varem startima, aga need villemid hakkasid tegelikult alles siis tulema, kui ma kohal olin.

tuult oli mõnusalt palju. väiksed rigamised ja vette. kalda alt kohe laksti täisglissi ja sellega kadusid igasugused kahtlused, kas ikka oleks pidanud linnas asjalik olema.. ei oleks.

esimese pika triibuga suutsin ennast kohe peaaegu kalavõrkudesse mässida. see oli küll hästi tähistatud, aga silmasin alles siis, kui allatuult oli võrk juba ees ja ülestuule ots oli liiga kõrgel, et sealt üle pugeda.. viskusin siis vette, keerasin otsa ringi ja sõitsin võrgust välja.

hoidsin ennast meelega keset lahte, et suurema lainetuse ja kõvema tuule käes backwinded gybe'i ja up360 proovida. kokku vist paar tükki läbi häda õnnestusid, sest tuult oli väga palju. ja siis hakkas tõstma. sõitsin terve lahe läbi, et leida natuke tuulevaiksemat kohta, aga ei miskit. igal pool tuhandega üle. puri oli täiesti sirgeks tõmmatud. proovisin siis keset lahte samu asju, aga järjest ainult mäsad.. lainet tekkis ka nii palju, et paremaga sai pisikesi hüppeid teha.. mõned nendest tulid väga ilusad ja kontrollitud.

kui tunnike laamendatud, jõudsid vabametsad ja siimud vette.. tegin vabametsaga 3 triipu võidu.. olin natuke kiirem, sest see polnud veel settinguid soojaks saanud.. neljanda triibu ajal, täitsa hirmuäratava kiiruse peal plahvatas poom. masti lähedalt toru pooleks lihtsalt.. pärast selili vee peal põrkamist otsisin oma asjad üles ja imetlesin üllitist.. poomist oli saanud kaks poolpoomi ja olin umbes poole kilomeetri kaugusel kaldast. rigasin siis rahulikult taglase kokku, rullisin purje ümber mastijuppide, poomi tükid ka sinna sekka ja mastipikenduse abil kogu kupatus jala-aasade külge kinni laua peale. siis võtsin ülestõmbamisotsa, üks ots tagumise jala-aasa külge, teine ots ümber reie ja hakkasin kalda poole kõmpima.. proovisin ka ujuda, aga lainetus oli nii suur, et ujudes ei saanud suurt aru, kas üldse edasi liigun.. asjade sidumine ja kaldale jalutamine võttis kokku aega umbestäpselt pool tundi. täitsa võhmale võttis see jalutamine.. vesi rinnuni, muda poolde säärde, vrakk jala küljes loksumas..

tahaks enda jaoks nüüd lähiajal selgeks mõelda, mis teeksin, kui selline asi juhtuks pirtal keset tallinna lahte külma veega... never sail alone.

ja võib-olla peaks trapetsi taskusse mingi nöörijupi kaasa panema.. ülestõmbamisots oli täpselt nii lühike, et ujudes peksis jalgu vastu uime.. ja kui pikem maa sügavas vees, oleks väga abiks mingi vähemalt paarimeetrine nöör, millega asju remontida või enda külge rakendada..

Esmaspäev, 24. mai 2010

kardula külvamine

püünsi | 5,0/99 5,0/72 | 2h15min

täna läks mereääres esimese asjana tohutu vingumine lahti, et krt kas ikka puhub ja kas ikka saab väiksemat sorti asjadega sõita või mis üldse saab.. mina vahin siis siimule ja vabakale lolli näoga otsa ja imestan, et kas mul silmanägemine läinud või teistel mingi kiiks küljes.. sest minu meelest puhus täiega ja sättisin kõige väiksemad asjad vee piirile valmis.

alguses suure lauaga sisse, aga ruttu oli selge, et ka väikesega saab sõita. kui pisikese ära tõin, tõstis tuult ka, niiet nüüd oleks juba suurega päris jube olnud.

vesi oli soe, aga pind ebatasane. hullult ei raputanud, aga mingit maailmamõnu ka ei olnud. võib-olla lihtsalt ei osanud sõita, sest raske nädalavahetus polnud kehast täielikult lahkunud ja pole pool aastat nii suurt tuult näinud. wave'i osakonnas polnud ka midagi liiga head. nurgakivi juures tekkisid siiski päris mõnusad pisikesed hüppesetid ja nii sai suht pikka triipu tehtud suure osa ajast, et ühtepidi hüpped ja madalas otsas gybe, duck ja down360.

gybe oli väikse lauaga täna täiesti lukus. mõlemas otsas. ülimalt üksikud sadasin sisse. midagi erilist proovida ei tahtnud, sest tuult jubepalju ja väikesega ei oskagi midagi proovida. keskmise suurusega mõnusaid hüppeid oli mitmeid, aga täna suutsin vist kokku umbes viiekümnest hüppest heal juhul kolm normaalselt maanduda. absull kõik läksid spinni..

hea trenn, kahe tunniga täitsa laibaks..

Kolmapäev, 19. mai 2010

formulismi õppetund

pirita | 10,5/155 | 40min

mitmed tegijamad vaatasid mind pisut viltu, kui surfiklubi ees formula asju kokku nüsisin.. sest tuul puhus. teised läksid slalli sõitma. see ei tõotanud midagi väga head. tõmbasin purje alt nii peale kui jaksasin ja sättisin poomi ka pisut allapoole. ja vette.

esimesed 20 minutit olid väga ägedad. eilsest esmaehmatusest olin üle saanud ja julgesin juba ka väikseid puhanguid purjesse lasta ja suuremaid kiiruseid arendada. mingi hetk läks rind täitsa õhku täis ja tekkis väike teen-mis-tahan tunne. siis tuli tuul ja see tunne kadus. viimased 20 mintsa oli enamuse ajast minu jaoks väga üle ja see ei olnud eriti ilus, mis toimus. suure osa ajast olin selles maikel džäcksoni asendis, kui ta varbaotste peale tõuseb.. täpselt niimoodi kõverate jalgadega kikivarvul laua peal olingi, et mingitki sõidukurssi säilitada. mitu tuule sisse keeramise mäsa tegin ka. kui ei olnud džäcksoni asendis, siis oli kaks valikut: kas tõused natuke püsti, mille peale laud totaalselt tuulde keerab ja sa sisse kukud või siis oled mees ja säilitad normaalse sõiduasendi, mille puhul kiirus hetkega sajatuhandeni läheb ja sa juhitavuse kaotad ja ikka sisse kukud - seekord siis üle otsa lennates ja röökides.. seda viimast ma veel proovida ei tahtnud.

oleks tahtnud tunni täis sõita, aga tuul oli nii kole, et pidasin paremaks kuivale ära minna. sain tohutult targemaks ja nagu öeldud - esimesed paarkümmend mintsa olid juba vägaväga lahedad.

Teisipäev, 18. mai 2010

esimese sordi formulist

pirita | 10,5/155 formula | 1h45min

nonii-noniii... poiss astus esimest korda formula lauale ja hoidis esimest korda kümne-ja-poole-ruudust purje tuule käes. olgem ausad - mingit armumist esimesest tuulepuhangust ei olnud.. esimesed 2 triipu olid vapšee õudukad, sest poomi kõrgus, trapetsi aasad, jala-aasad ja kõik muud settingud nõudsid tungivalt kohendamist. aga tunnikese jooksul sain suurema osa asjadest enda käe järgi ilusti paika ja nii ei tundunudki enam täiesti võimatu.. lõpupoole hakkas isegi kuidagi sõidu moodi tunduma see asi ja kui vabamets veel näitas, kuidas allatuult sõidetakse, oli juba peaaegu tore.

trenni lõpus olid tunded segased, sest vees väga muljetamiseks aega ei olnud - eluujäämisega tuli tegeleda.. paar tundi hiljem, kui juba koduseinte vahel, jõudis siis ekstaas ka kohale.. formula on ikka päris hull püss.. kihutab ilma tuuleta (tuulega läheb sõna otseses mõttes lendu), kihutab sileda vee peal ja lähes piiramatu kursi valikuvabadus ei ole samuti kehv asi. muidugi minul polnud veel midagi piiramatut - tuuleaugus julgesin ka natuke allatuult lasta, puhanguga keeras laud vabatahtlikult täiesti vastutuult ja mul polnud mingit soovi seda takistada. alternatiiv oleks olnud vaadata, kuidas kiirus helibarjäärile läheneb, aga seda ei viitsind seekord.