Teisipäev, 28. september 2010

wild wild east

randvere | 4,4/72 | 1h20min

aiiiiii ilus päev täna.. pisike puri oli korralikult peale tõmmatud ja puhanguti oli seda ka nii palju, et pidi ust paotama.

raudselt mu elu ägedaimad, kiireimad, kõrgeimad parema halsi hüpped. oleks lainele parema nurga alt läheneda saanud, oleksid pika puuga elu suurimad hüpped tulnud.

esiteks sõitsin ennast veerand tunniga punasesse. absoluutselt iga laineharja pealt hüpe, rulli eest põgenemine, pagide kontrollimine ja täiskiirusel lainest alla keeratud gybe'id. süda töötas koolibri režiimil.

ruttu sai selgeks, et nii kaugele ei sõua ja võtsin hoogu maha. peamiselt sai harjutatud manöövrit nimega speed-crash. umbes kümme korda suutsin lihtsalt keset triipu helikiirusel edenedes kontrolli kaotada ja katapulteeruda. enamasti kukkusin kõikide jäsemetega kõikidele asjadele otsa. pea käis korra purjes, poomi otsa sattusid kordamööda puusad, reied, sääred jne. korra vist isegi üritasin iseendale otsa sõita. peaaegu tuli välja ka. kuidagi nii suutsin kukkuda, et asjad ei jäänud kohe seisma vaid proovisid mind rammida. proovida sai ka spinnis lauaga hüpesse minekut.

kindlasti ühed kõige proovilepanevamad tingumused, milles sõitnud olen.

kindlasti üks elu kiftimaid purjetamissessioone. nüüd võiks vahelduseks normaalsest suunast ka puhuda.

Esmaspäev, 27. september 2010

wild east

randvere | 4,4/72 | 1h10min

sain siis esimest korda oma kõige-kõige väiksema setiga sõita. puri oli poomist natuke järgi lastud, aga ainult sel põhjusel, et homseks lubab veel kõvasti tugevamat puhumist ja kui juba täna peab asjad planguks tõmbama, siis võib homme enne vette saamist hirm naha vahele pugeda :)

sõitsin ennast tunniga täiesti süsiks. ohjeldamatu kihutamine, miljonid hüpped - väiksemad ja suuremad. peab tunnistama, et paremaga hüppamine ei ole enam eriti suurem asi. aeg-ajalt oli kesise laine/tuule nurga tõttu vaja õhku tõustes väga krüssata, mis tingis selle, et maandudes oli keha raskus tohutult liiga ees, mis põhjustas omakorda mitmeid oivalisi mäsasid, aga üldiselt ei tunne paremaga hüppesse minnes enam mingit ebamugavust. paar korda õnnestus ka vasakuga mõned hüpped meelitada ja ei osanudki öelda enam, kumma käega mugavam hüpata on.. tõsi, paremaga mingeid forwardi mõtteid küll veel ei teki..

kui tunnike kimatud, hakkasin peaaegu iga otsa peal sisse käima. mitte midagi ei osanud enam ja kui oli vaja korra lainete alt puri kätte saada ja õiget pidi udjada, siis ilmnes, et poisil on patarei täitsa tühi. kaldale.

vee äärest autode juurde lonkides tuli regina vastu. sajase slallikaga. ta oli veerand tundi hiljem kaldal tagasi ja lubas, et enam kunagi randverre ei tule :)

Pühapäev, 19. september 2010

trennipäev

püünsi | 6,5/99 | 2h10min

lõpuks ometi mõnus trennisessioon. alustuseks sai paduvihma käes kalipsot selga ajada ja 20 mintsa tiksumist teha, aga järgnev heastas kõik. mõnus suurele purjele õrnalt overpower tuul. ühtlane. 50 minutit järjest. täiesti sile tantsuplats. kuna meri oli väga kõrge, sai praktselt vee all olevale maakitsusele hästi lähedale sõita.

tegin vasaku vulcani intensiivtrenni. ära tuli ainult viis tükki, aga kogu aeg oli väga lähedal ja enamasti lõppes selle taha, et pärast libisemist tekkivas surnud punktis ei suutnud tasakaalu leida.. paremaga ei proovinudki, sest ei tahtnud, et miski vasaku trenni segaks. olles nüüd teada saanud, et siim tegi täna paremaga vulcani ära, mõtlen, et oleks ikka pidanud paremaga ka proovima. väga kahetsusväärne lugu..

hiljem veel pool tundi vihma käes tiksumist ja siis sellist poolkõva, kus aeg-ajalt käima sai. ühel hetkel oli tuul noaga lõigatud ja kukkus 2meetriseks.. sikutasin purje veest välja ja kaldale ära.

Laupäev, 18. september 2010

pidupäev

rohuküla | 6,5/99 5,0/99 | 2h20min

hommikul tundus, et peab jooksma minema või mingi muu jubedusega päeva sportliku osa sisustama. pärast lõunat hakkas siiski tunduma, et see nädal kolmandat korda rohukülla sõit on õigustatud..

esialgu suur puri. varsti oli see üle ja kui tund sõidetud vahetasin väiksemaks. väike oli ka varsti nii üle, et vulcanit eriti proovida ei saanud. 5,0/72 või 4,4/89 oleks parajad rallikomplektid olnud. aga väiksed lauad ja väike puri passisid kodus, sest oli ju selge, et neid vaja ei lähe.

üks totaalselt nunnu vulcan tuli ära. kohe kui ära tuli, siis tõstiski nii kõvasti, et kuni pimeda saabumiseni oli kogu aeg liiga üle. ühest ülepurjestuses proovitud vulcanist sain päris hullu laksu põlve õndla alla sääremarja kui jalg vette kukkumise ajal sajaga liikuvale poomile ette jäi. hea, et põlve ei saanud.

suuresti kõva tuule nautimine ja niisama kihutamine. suur laud oli laines muidugi päris vastik sepik, aga õnneks polnud liiga ebamugav. pisikese putukaga oleks päris vingeid hüppeid teha saanud.

Reede, 17. september 2010

rohuküla lörts

rohuküla | 6,5/99 | 2h15min

lõuna paiku püünsist läbi - seal jälle vaikus. rohukülla siis.

kohapeal pidi koosoleku tegema, et kas suur või väike puri. õnneks hakkasin suurt rigama. laias laastus sain kerge tünga, sest suurega sai esimesed pool tundi vaevu glissi. väga midagi proovida ei saanud - kõrguse hoidmisega tuli tegeleda. teine pooltund kukkus täitsa ära ja hakkas keerutama ka veel. päris äge oli upwind360 teha, kui tänu samaaegsele tuule suuna muutusele sai kohati 450 kraadi keerata ja kohati ainult 270 :)

hiljem saabus ühe vihmapilve all ka täitsa korralik 12meetrine tuul. näha oli, et see lõppeb ruttu ja vehkisin siis maailma kõige lühemaid otsi, et võimalikult palju vulcanit proovida saaks. sellise rabelemise peale ühtegi ära ei tulnud, aga märkasin, et jälle on manöövri sooritamisel mõtlemisaega juurde tekkinud. peavalu teeb taglas, mida ma ei raatsi kuidagi ette viia - jääb allatuult külje peale ripakile. korra oli ka nii, et laud libises kenasti tagurpidi, taglas oli jälle külje peal ühes käes ja siis jäi aega vaba käega vehkida ja omale puust ja punaseks teha, et krrt näe taglas on seal, aga tegelt peaks olema hoopis seal! lammas! määääää!

head tuult oligi mingisugune hea kaheksa minutit. siis jälle tiksumine. sääraselt toimetades võttis külm ligi, aga kuna üks vihmapilv paistis veel tulemas olevat, otsustasin selle ära oodata. vigurdasin niisama ja üritasin ära arvata, kust poolt puhub.

see teine pilv läks natuke mööda ja ei olnud vist piisavalt vihmane - sai kergesse glissi, aga lauda oli väga keeruline veest välja hüpata. siis tuli veel praam sadamast välja, keeras vasakule ja tundus, et paneb saaremaa poole punuma.. ilmselgelt viimane aeg kaldale kobida..

praam jäi siiski lihtsalt sadama kõrvale passima.. juu tegi kapten südamedaamile lõbusõitu.

tagasiteel mõtlesin, et kevadel kiirelt esimese vulkaniseerimis-soorituseni jõudmine oli vist ikka väga suuresti tänu ideaalsetele harjutustingimustele.. ma arvan, et sain kevadel selle ühe nädala jooksul rohkem vulcanit proovida kui kogu ülejäänud suve jooksul kokku.. suht niru värk..

Kolmapäev, 15. september 2010

rohuküla rock

rohuküla | 5,0/99 5,0/89 4,4/89 | 2h

hingerahu taastatud. samas sain teada, et igasugune vorm on kadunud. viimased nädalad on poe käivitamisega seoses nii kiire olnud, et pole ühtegi sportlikku liigutust teha jõudnud. tulemuseks see, kahe tunniga kõik patareid tühjad. tingimused polnud muidugi ka kõige lihtsamad.

esimese tunni kangutasin viiesega. algul suurem laud, siis sain esimest korda oma 89-liitrist naishi proovida. esialgu oli natuke võõras. eriti hull, kuidas laud allatuult keerates kiirendab. vähemalt tundus küll, et gybe'i alustades läheb laua all mingi tohutu turbiin tööle. esimesed 10-15 gybe'i käisin kõik sisse, sest kiirus tundus üle mõistuse suur.

hiljem kui ka 4,4 purje esimest korda testisin, läks kõik väga heaks. kuna tuul oli nii kõva, et ka rohuküla flätt kiskus suht chopiseks, siis ei olnud kõige mugavam kimada, aga taga muulist kaugemal oli päris haigelt äge mägede vahel rallitada.

puri (ka väike) oli kogu aeg nii üle, et vulcanit ega muud huvitavat peaaegu ei proovinudki. mõned katsed vaid.. tuli välja, et ma ei mäleta enam, kui kõva ülepurjega vulcanit veel nii proovida saab, et jalad otsast ära ei tuleks..

väga tohutult äge päev. mõned südantsoojendavad hüpped. uberkõva tuul.

Reede, 3. september 2010

surf salatikausis

topu |5,0/99 | 1h30min

mäletan, et kunagi veestarte ja asju õppides esines hetki, mil tahtsin suurest vihast peaaegu nutma hakata. asjad läksid alati perfektselt kõige valemasse asendisse, jalust maha niitev laine, tuulepuhang või järsktuulevaikus ilmusid kõige kehvemal hetkel, mida üldse ette kujutada annab. terve maailm oli minu vastu...

täna oli kaldal pigem vaikne, sest tuul põhjast. kohati ka natuke kirdest. panime siimuga siiski 5,0 ja 4,7 kokku ja tiksusime välja. nagu arvasime, saime kohe saare tagant väljudes käima. tuult oleks võinud rohkem olla, aga sõita sai. sellega algas mu elu üks kõige jubedamaid purjetamiskogemusi..

seal, kus oli tuult, oli ka vees hõljuvat taimestikku. suurusjärk neli miljonit tonni kuupmeetri kohta. esindatud olid kõik maailma liigid alates rohulibledest kuni suurte kadakate ja männipuudeni välja. neid vee pinnal eriti näha ei olnud, aga kuskilt nad siiski uime taha tekkisid. kui uim üle viie sekundi enamvähem puhas püsis, tähendas see seda, et oled tuulisest alast väljas ja saad niivõinaa ainult tiksuda. esines ka olukordi, kus tegime uimed puhtaks, rääkisime paarkümmend sekundit juttu ja selle ajaga oli kohapeal seistes uime taha korralik põõsas tekkinud. nuustikud olid uimede külge betoneeritud, keevitatud ja liimitud. proovisin ülikõrgeid chop-hoppe, meelega täiesti spinni maandutud hoppe ja kõike muud, mis pähe tuli. mitteüks asi ei teinud uime piisavalt puhtaks, et mõne manöövri jaoks kiirust koguda saaks.

kohati oli purjes selline vedu, et trapetsiotsad kohe-kohe plahvatavad, aga glissi ei saanud, sest kahe meetri pikkune isane kadakas lohises sabas. kui olime napilt tunni seda okset kannatanud, otsustasime välja minna. välja minek peaaegu kirde tuulega tähendas pool tundi tiksumist. alguses kõva tuule käes tiksumine, mil laud glisseerimise asemel loiult alla tuult vajuma hakkas, sest uime asendas heinapall. hiljem kaldale lähemal seda megaplanktonit enam polnud, aga samas polnud ka üle viie meetri tuult. viimased 100 meetrit olid sõrmed paksude jääkamakate sees. tuult ca 3 meetrit. viiene puri.

õudusfilmid mulle eriti ei sobi, aga tänasest põõsasurfist on raske midagi jubedamat ette kujutada. purjetajate põrgu..

kaldal ootas magustoit - sõrmede ülessulamine.