Laupäev, 23. oktoober 2010

parem vulcan areneb

püünsi | 6,5/99 |1h5min

kodust püünsisse sõites oli tee suures osas lumine. miinimumini kulunud suvepapudega ei olnud äge roolida. igasugune uni läks lõplikult ära, kui täiesti lumisel teelõigul ilmus kurvi tagant mäest alla kulgev viru hotelli suurune tsisternauto. sõiduki tegi põnevaks asjaolu, et see oli väga eeskujulikus külglibisemises. nagu džheims bondi filmis noh.. rekkajuht lappas tohutult intensiivselt rooli ühele ja teisele poole ja sai lõpuks oma asjad otseks. läksin enda asjadega ka natuke libisema ja mahtusime teineteisest päris napilt mööda. veel napimalt jäi puudu, et oleksin vaikselt kraavi ära vajunud. nüüd saan veel paremini aru, miks usa-s alati liikluskatastroof on, kui pool tunnikest lund sajab.. suverehviga ei teegi midagi.. eriti siis, kui väga tihti harjutada ka ei saa..

aga. vee äärde jõudes oli pulss normis tagasi ja siim-kõu rigasid juba asju. panin viiese kokku. täpselt see hetk, kui sain poomi ka igalt poolt kinni, otsustasin ikkagi suure purje kasuks ja sain veel rigada. hea otsus, sest viiesega oleks pool aega tiksunud.

6,5/99 oli paras. 5,7 oleks veel parajam olnud. mõlema käega vulcanitrenn. vasakuga ei midagi erilist - suht katki oli. aga paremaga tulid korralikud edusammud. 2-3 korda sain laua libisema ja taglase ka õigesse asendisse ja peaaegu soorituse kirja, aga keha asend jäi natuke-natuke liiga ette ja kiskus taglase viimasel hetkel ära.. väga äge.

vahepalaks läks kardaan pooleks. kui peab katki minema, siis see oleks mu kõige lemmikum kardaaniplahvatuse stsenaarium. side katkes pärast kalda all tehtud manöövrit. kukkumist ei põhjustanud. taglas jäi nende turvaotste abil laua külge, sõitsin 5 meetrit kaldale lähemale - lihtsalt et proovida, kuidas nende turvaotstega sõita on - panin kaldal uue kardaani ja olin plahvatusest täpselt neli minutit hiljem uue asjaga glissis.

Esmaspäev, 18. oktoober 2010

kubujuss

püünsi | 5,0/99 | 1h

edelatuulelaks. kuna olen külmetusest toibumas, siis sai vaatamata soojemapoolsele ilmale enneolematult palju asju selga pandud. pikk suusaaluspesu, sokid, õhuke aluskalipso, õhuke kapuutsiga vest, talvine kalipso, paksud sussid, paksud kindad, paks kapuuts. aga vees ei olnud üldse mingit kubujussitunnet. mõnus oli kimada ja külm ei hakanud. tunnikese sai teha, siis oli pime. esimene pooltund puhus kenasti, teine pooltund sai natuke tiksuda ka.

vasakuga proovisin ainult vulcanit, hiljem paremaga ka vulcani katsed. vasakuga on ikka totaalne keskendumisvaegus. mulle lihtsalt nii meeldib see hüpe ja tagurpidi libisemine, et manöövri lõpu peale ei viitsi enne mõelda kui hilja. kui mõtlesin, et tavai proovin nüüd ühe ka korralikult ära teha, siis tuli teise katsega välja..

paremaga tegin mitu laud-risti-vette hüpet, millest õnneks ükski polnud valus ja korra sain ka laua väga kenasti tagurpidi libisema.

Teisipäev, 5. oktoober 2010

kagurohukas

rohuküla | 5,0/99 | 1h30min

algul enamvähem korralik lõunatuul viiesele, hiljem keeras kagusse ja hakkas pagitama.

vesi oli maailmakülm. vette kukkudes hinge kinni ei naksanud, aga käed hakkasid vaatamata kinnastele hetke jooksul külmetama. maha pidin tulema tänu sellele, et kehal hakkas natuke jahe. kuna kurk natuke haige ka, siis ei tahtnud rohkemaga riskida.

natuke sai vulcanit proovida. seekord oli parema käega great success - sain kahel korral laua kenasti tagurpidi libisema. isegi käed suutsid suht autmaatselt taglast natuke õiges suunas liigutada, aga keha asend jäi liiga külje peale. jalad ei taha paremaga kuidagi ilusti hüppesse minna. üritad ühte jalga õpetada, aga teine on just ka õpetust saanud ja tahab ka harjutust samamoodi kaasa teha ja lõpptulemusena hüppavad mõlemad jalad koos ja ongi laud risti vees ja reisija saadetakse lamama.

vasakuga ära ei tulnud, aga ühel hetkel langetasin mingil põhjusel otsuse, et polegi hullu kui ära ei tule - aega on. see tõi rahu hinge ja elu läks ilusamaks. a raip vesi ikka soojemaks ei läind..