big air

pozo | 3,7/75 | 3h

õnn ja rõõm! meteoroloogiline suvi algas täna hommikul. hea meel, et ma ikka ei olnud peast päris nii soe kui tundus ja see konditsioon siiski eksisteerib, mida taga igatsesin. tuult kolmseitsmele enamvähem parajalt või pigem üle ja laine nagu unenäos. lainet leidis nii kalda all, keset lahte kui kaugel keset ookeani. punkri ees avanes täitsa epic vaatepilt.

tegin päeval enne kõrgvett tunnikese ja õhtul pärast kõrgvett veel kaks. victor, bruch, profitt, sanchez ja daida olid ka samal ajal vees. suht hollivuudi filmis oli kõik.. igas ilmakaares visati selliseid manöövreid, et kuku pikali, samal ajal tuli ise kuidagi tasakaal säilitada, mitte teistele jalgu jääda ja ka silm peal hoida, et rongi ette ei jääks. kuna nendel hulludel on manööverdamisvõimekus nii teisest klassist, siis on raske aru saada, kummalt poolt nad mööduda tahavad ja ei oska kuidagi teed anda. aga napikatega harjus ruttu ja kogu ooper tundus palju turvalisem kui mõne kiivriga turistiga tõtt vaadates..

bäkki keerasin mõned korrad. näoli alla kõik. natuke hakkab looma, aga midagi on veel täitsa katki.. ennevanasti toimus keeramine üle õla vaadates kuidagi iseenesest, praegu tundub, et peab vägisi keerama ja ikka ei keera piisavalt. hüppega on midagi nässus. mitmed lained jäid ka kasutamata, sest laine oli kas liiga suur või liiga madalas vees. õnneks oli õhtuse madalama veega sessiooni ajal punkriesine vesi nii vahune ja sogane, et sellest läbi ei näinud, ma arvan, et sõitsin seal kohati enda võimeid arvestades täitsa rumalalt madalasse.

veivamise kogemus vist kahekordistus täna. praktselt iga triibuga oli midagi võtta ja laine oli kuidagi väga sõbraliku iseloomuga.. pikem liin, suur, kärisises järjest mitte ei kukkunud päris kõik korraga kokku ja cutback oli kuidagi pehmem ja loogilisem kui varem. bottomit sai tihti täiesti triigitud vee peal teha. veivasin ka oma elu suurima laine. selle jaoks ei pidanud väga täpseid mõõteriistu kasutama, ta oli ikka korralik esimese järgu viru hotell. cutbacki tegin umbes poole peal, kõrgemale lihtsalt ei julgenud... kirjeldamatu tunne. vereringe oli silmapilkselt kõiki ägedaid kemikaale ääreni täis ja pidasin kalda all korra kinni, et ilma nautida ja naeratada..

see päev jääb meelde.