Reede, 3. august 2012

the backloop

pozo izquierdo | 3,7/72 | 1h30min

kurat, ei tööta see värk... siia kolimise mõte oli osalt selles, et on peaaegu tuulegarantii. mis võinuks teoorias seda tähendada, et päeval saab rahulikult tööd teha, sest ei pea närveerima, kas tänane tuul on viimane, mis lähima kuu jooksul saadaval.. et pole hullu, kui täna vette ei jõua, homme või ülehomme on jälle võimalus sõita.. aga raisk ahne on see purjetamine.. nüüd on hoopis nii, et käib iga päev merel, aga kogu kaldal veedetud aeg on ikka värin sees, et saaks juba jõupaagid täis ja uuesti vette :( täna ei saanud rahulikult tööd teha — pidi sundima..

aga õhtupooliku juurde. parklast paistsid üliilusad lained. väiksemad mehed sammusid 3,2 ja 3,0 taglastega ranna poole... noo vähemalt purje ja laua valikule ei kulunud väga palju aega..

kolm pooletunnist setti. meeleolu samalaadne sellega, kui sain esimest korda glissi või esimese gybe'i tehtud.. täna tegin alessioga võidu. ma vist jälle ei võitnud. kuna tuult oli mu ülipingule sikutatud purjele liiga palju, seadsin sammud allapoole laineosakonda, seal natu leebem tuul. vist paar ringi tegin ja siis vist keerasin ühe vertikaalse pealt poolenisti kogemata bäkki. läraki selili vette, aga väga hullusti ei põrutanud. ajas muigama ja siis hakkasin juba huviga otsima ja tegin vist kümme hüpet nii, et lähenedes mõtlesin, et siit keeran, aga üleval tõmbasid kerad ikka peitu ära. siis lõpuks järjekordsel väljasõidul julgesin keerata, aga vist natuke oli ikka jänes ja tuli poolenisti ja jälle selili vette. kuna jälle haiget ei saanud, siis julgust juures ja sellesama väljasõidu peal hüppasin ja keerasin ja tegin elu kõige ägedama asja. maandusin nina vette ja tagumine ots tuli kohe järgi nii et laud jäi suht pinna peale ja läks läbi vee vist suht täpselt nii nagu backluubi maandumisel minema peab. see maandumine oli kõige pehmem, kõige sujuvam asi purjelauasõidu ajaloos. ainult keha raskus jäi natuke liiga ette ja olin sunnitud pikali kukkuma. mingi minuti lihtsalt siplesin vees ja õnnitlesin ennast, et mul jäi just hetk tagasi backluubist heal juhul neli millimeetrit puudu.

järgnes taas mitumitu õige kujuga lainet, kust ei julgenud keerata ja siis suhteliselt käskisin ennast ja keerasin. nüüd maandusin süstlana sügavale ja muidugi püsti ei jäänud, aga sellega oli asi ametlik. enam ei sobi rääkida kogemata keeramisest — ma õpin backloopi.

sellest viimasest bäki katsest läks mõistus täitsa ära. surfasin liigenesekindluse laineharjal. ranna poole kimades võtsin ilgelt suure laine, et selle peal veivata. lasin suure kaare allatuult, tagasi laine poole, pööre alla.. kõik sujus. ja ma endiselt ei saanud aru, et midagi valesti oleks. siis käis kolks. uim vastu kivi, pilk allatuult ja tulin igaks juhuks kohe vabatahtlikult laua pealt maha. olin julgelt kõrgust laristanud kohas, kus tuleb õiges kohas randa jõudmiseks nii ülestuult suruda kui võimalik. ma lihtsalt ei taibanud kontrollida, kus ma olen. nüüd siis jalad suurte kivide peal, mille vahelt leidus kompides päris sügavaid vahesid-lõhesid, kuhu saab jalgu järgmise pesumasina ajaks kenasti vangi sättida. koivad tõmbusid lõua alla. paremale ega vasakule purjetada polnud võimalik, ainsad variandid olid kas läbi pesumasinate välja tagasi ujuda või minna punkri lähedal kaldale ja teha väike häbipatseering.

ise otsustama ei pidanud, vahurullid aitasid kiirmeetodil kaldale lähemale, asjad rebiti käest ja pargiti kalda äärde omanikku ootama. sellega esimene pooltund möödas, järgnes 10 minutit jalutamist. paljajalu kivide peal, julgen arvata, et ca 18 m/s keskmist tuult pluss puhangud.. heal juhul 150 meetrit oli vaja minna, aga krrt see võttis aega..

teisel pooltunnil tegin veel ühe reaalse bäki katse. ühe keerasin taas selja peale ka. sest enam ei olnud parajaid nii lihtne leida. lained olid läinud suuremaks ja tuul veel tugevamaks. täna nägin päris kindlasti oma karjääri suurimaid laineid. õnneks ei pidanud ühegagi personaalselt tuttavaks saama.

veel jupp puhkust, sest korraga ei jaksanud ja siis kolmas pooltund. see oli juba puhas porno. vesi hakkas madalseisu saavutama, mis tähendab, et laine asemel oli mingi pudru ja tuul oli veel sõpru appi kutsunud. kaldale peksmise ajal oli poomiga midagi juhtunud, nii et see oli ka kuidagi lödim ja asjad ikka lotendasid käes ja jõuvarud ka otsa korral. väga midagi mõistlikku teha ei suutnud ja lõpus hakkasin järjest avariisid tegema. kui korra suurel kiirusel poomi ribidesse kukkusin, otsustasin tänaseks kuivama minna.

homseni muidugi!

üle mõistuse, kui äge see peaaegu maandutud bäkk oli!! appiiii!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar