õppesõit

pozo | 4,2/72 | 2h30min

korralik jonnimise tuju oli täna. kolmepoolese prognoos, aga kuumus tegi külma ja kuue paiku randa jõudes kõik tiksusid. samas päeval olla sõidetud küll.. ootasin natuke ja neljasega vette. algul oli vägaülilahja, varsti hakkas natuke tõstma aga terve aeg oli närviline värk. sain vist neli korda poomist purje peale tõmmata ja järgi lasta.. komforti polnud kuskilt võtta. hiljem puhus neljasele, aga ikka puhanguline. kui ühte päris head sõitjat natuke jälitada proovisin, siis märkasin, et ma ei suuda õrnalt ka välja sõites külgtuules normaalselt purjetada. kõik kontrolli alt väljas, taglas vehib nagu maitia misasi. ainult vastu tuult keerates oli enamvähem.

olin juba mitu päeva mõelnud trapetsiaasasid laiemaks ajada, sest siin ei sõideta väga nii, et otsad on poomi peal täitsa koos. täna vaatasin, et õed morenod sõidavad ka vähemalt suure rusika laiuse vahega ja ajasin siis ka otsi laiemale. täitsa hullumaja, kui palju paremaks läks. eks puhang oli ikka ja väga äge täna sõita ei olnud, aga aasad rusikalaiuselt laiali oli igatahes mõlemal halsil sada korda parem lahendus.

lainekepp. ilusaid laineid oli päris palju. aga täna oli kalda all ekstrasuur tuuleauk ja mina ei saanud sealt peaaegu kunagi käima. umbes neljale miljonile väga ilusale lainele läksin täna tiksudes või vaevu glissis vastu. kui kalda alt käima sain, siis oli alati sile põld.. raip.. ja täitsa lõpupoole hakkas tuul jälle natuke järgi andma.

aga ei lastud mossitades kaldale täna. kümme-viisteist mintsa enne üheksat (üheksast on pime) oli taas ilusate lainete poole tiksumine. ühest sain üle, järgmine oli juba radaril ja järsku laksti puhang. laks käik sisse, kõikidesse aasadesse, kiirus üles, ja andsin avalduse sisse. nanosekund hiljem oli positiivne otsus olemas — lendame! ....ja keerame. laine oli päris suur, kiirus okei, väike ülerotatsioon, maandudes nina täpipealt veepinnast kuivalt mööda ja potsatasin ilusa pehme lärakaga uime peale. olin vist valmis, et kukun ülekeeramise tõttu asjadele otsa ja olin maandudes kuidagi lödi ja tänu sellele päris püsti ei jäänud. aga kindlasti seni kõige rohkem peaaegu õnnestunud backloop.

täiesti üle mõistuse, kui mõnus tunne bäki ajal seest läbi käib.. see on kuidagi nii õige manööver kui üldse olla saab.. väga raske seletada.. ma ei tea, kas see on täitsa normaalne, kui paar sekundit kestev osaliselt pea alaspidi veedetud virvendus kõik mured silmapilkselt lahustab, aga ega väga ei huvita ka.. ai laik it!

edasine hämaras sõidetud veerandtund möödus tavapärase lainetele vastu tiksumise tähe all, aga seest oli kõik rõõmu täis. varem proovisin ühe bäki veel, aga see ei läinud korralikult keerama ja kukkusin poolikult alla.

palun ruttu veel surffi.