ultra light wind stiil

arinaga | 5,0/100 | 1h30min

veel eile paistis kõik ilus, aga hommikuks oli kogu järgneva viie päeva enamvähem okei prognoos täitsa maha kistud.. aga lootust jätkus, et natuke saab ikka glissi kah.

õrnalt ka ei saanud glissi. polnud lootust ka. pigem oli suur osa ajast võimatu veestarti teha. eriti tubli, et kohe ülestõmbamisotsa külge taipasin installida.

igavusel väga tekkida ei lasknud, võtsin tuulenatukesest viimast. tegin tavalisi vigureid ekstra õhukestes tingimustes, mis tähendas, et eriti puhtalt pidi tegema ja proovisin ka asju, mida vist varem teinud pole. näiteks switchis purje flipp ja switchis clew first helitack. eriti teeb rõõmu, et õppisin paarimeetrise tuulega  tavalist helitacki normaalselt tegema. see varem ikka tudises hullult ja alati kui seda teha vaja oli, rääkisin endale juba aegsasti, et igal juhul kukud sisse. mis tegi omakorda hullemaks kõike. aga nüüd tekkis mingi stabiilsus.

üleüldse on nii vaikse tuulega ukerdamine kuidagi intiimsem.. kuna millegi najale väga toetada ei ole, peab iga puhangugrammi tajuma, sellega täpselt arvestama ja lauaga ka vägaväga hästi läbi saama.. muidu ujud.

täna tundsin, kui tänuväärt on need algajad, kes seal õppimas käivad.. ihuüksi ei viitsiks õrnalt ka nii pikalt keerutada ja see on ka väga mõnus challenge, kui ühed kogu aeg otsa sõita üritavad ja teised meelega ette keeravad. eriti kift, kuidas nad napikate puhul igakülgselt avarii tekkimisele kaasa aitavad, samal ajal sjuuke nägu peas, et nad ei saa ööd ega mütsi aru ja et laud ise tahab kõigele otsa sõita koguaeg.. muidu vajuvad karjade viisi hommikust õhtuni allatuult ära, aga kui neist kõrgemalt mööduda tahad (ja üldse mitte eriti napilt), siis vaatavad sulle suurte silmadega otsa ja sõidavad jupp aega kasvõi täpselt vastu tuult, peaasi, et koordinaadid ühtima saaks..

tuleb meelde, et kunagi oli vist jah nii, et varustus ise teeb asju.. ja peamiselt pahandust..