Pühapäev, 15. juuli 2012

survepesu

pozo | 3,7/72 | 1h30min

päkapikud sosistasid, et täna ei pidanud nii hullu litrit olema nagu eile. aga minu meelest oli küll suurema osa ajast tuul pigem tugevam. ma ei usu, et olen kunagi nii kõva tuulega vee peal käinud. mõned triibud panin poolenisti trapetsist väljas, sest ei julgend muud moodi. lained olid selles mõttes mõnusamad, et pikema vahega, aga samas kollid olid veel suuremad.

üldiselt hakkan tasapisi harjuma. kohe algusest peale vaatasin kõikvõimalikke pinnavorme oluliselt mängulisema pilguga ja mingit elu eest põgenemist eriti ei olnud.. korra jäin jälle ka väga lollisti lahe keskele kaussi kinni. laine vahe täpipealt selliseks timmitud, et täpselt jõuad asjad välja kaevata, õigetpidi keerata, tihti isegi peale astuda ja siis tuleb uus vahubuldooser ja viib ilma igasuguse apellatsiooni esitamise võimaluseta algasendisse tagasi. kui mõni laine asju pahupidi ei keera, siis on see reeglina topeltlaine esimene, millele järgneb vahetult teine, mis siis esimese tegemata jäetud pahandused kindlasti ära korraldab. seal tundub, et on väike tuuleauguke ka, sest peamine mure ongi, et enne uut lainet ei saa kuidagi kiirust üles. korra siis kangutasingi hullumajas päris väga pikalt ja lõpuks sain esimesest lainest üle ja käigu sisse. samal hetkel hakkab üks vend kätega vehkima ja kisama. märkasin varem, et ta oli ka päris pikalt seal vahu sees mässanud ja viskasin siis pikali, proovisin talle lähemale ujuda, et aru saada, mis häda on.. ja oligi suur kriis — vana tahtis teada, palju kell on. ai raisk.. kui kellaaja teada sai, siis tõusis lihtsalt püsti ja sõitis minema. mul hakkas tsirkus otsast peale ja läks veel tubli 5 minutit, et lõksust pääseda. natuke vihaseks ajas. aga see kestis loetud sekundid.

samal triibul välja sõites — kui selle koha peale jõudsin, kus kõige suuremad kollid tekivad — juhtus kogemata midagi väga fantastilist. üks sein just ajaski ennast parajasti tagajalgadele (ja krt, see oli väga suur sein), hakkas tuulepoolsest otsast kärisema ja kohe oli näha, et allatuult selle eest põgeneda kindlasti ei jõua. kuna muud varianti nagunii polnud, sihtisin südamerahuga seda ainukest kohta, mis veel murdunud ei olnud ja tulistasin sealt kosmose poole. minu esimene hüpe pozos. mis sest, et mitte päris vabatahtlik. üleval spontaanne vaimustusropendamine ka. ma vist ei ole kunagi nii kõrgel käinud. kontroll ja maandumine olid kõik nunnud, enesetunne nagu väikesel lapsel jõuluvana nähes...

väiksemat purje tahaks. ja väiksemat lauda ka, sest see 72-ne jurakas lipendas mõne hüppe ajal jalgade küljes nagu oleks sajase slallikaga.... äge :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar