Laupäev, 18. oktoober 2008

väike möll

püünsi. 5,0/72. 2h15m

õues oli suht külm. vesi ka soe ei olnud. vesi oli nii kõrge, et kuskil polnud rigada. tuul oli kohati liiga tugev. mere pind oli vastik kartulipõld. päike paistis koguaeg silma. näpud hakkasid külmetama. müts tahtis mitmel korral minema lennata. täna oli minu elu üks kõige ägedamaid surfipäevi.

sihtisime riigimetsaga esialgu pirtale, aga ühele meist tundus seal liiga hirmus ja otsustasime püünsisse vaatama minna. ma polnud kunagi kõva loodetuulega püünsis käinud. tuul oli ilus, keegi mõõtis miski 12-13 meetrit. sättisime mõlemad väiksed-purjed-väiksed-lauad valmis ja jalutasime vette. esimesed triibud olid jubedad, sest ei saanud eriti käima ja kui sain, tundus kõrgemale ronimine suht lootusetu. nuputasin omaenese peaga välja, et prooviks siis purje natuke järgi lasta. väga resultatiivne liigutus. puri hakkas vedama, sain ilusti käima ja sellise laua kohta ka väga hästi kõrgust võtta. ronisime siis üles ära ja hakkasime pisikese laua gybe'i harjutama. alguses oli ikka täitsa ligadi-logadi, aga parem kui kartsin. mida triip edasi, seda kiftimaks läks. paremaga tulid juba mitmed täitsa okei gybe'id välja ja minu suureks üllatuseks suutsin ka vasakuga väga suures ja segamini pekstud laines mitu gybe'i-hakatist valmis meisterdada. ühe vasaku suutsin isegi ilusti lainest alla keerata ja lõpuni glissi jätta, mis oli ka päeva ilusaim manööver. way to go, vasaku halsi tiim!

püünsi kohta oli vesi väga mittesile ja laine kahjuks peaaegu täiesti küljepealt. vasakuga leidsin siiski mõned nukid, millest koorusid mu kõigi aegade mõnusaimad hüpped. suured need ei olnud, aga täitsa lõpp, kui mõnus on sellise mikropüssiga hüpata.. sätid laine ette, teed kehaga pisikese nõksu ja lendadki. ühe hüppe puhul keerasin laua nina täitsa taeva poole ka. oujee, kui mõnus see oli. kui nii pisikesega mingisse kobedamasse lainesse risti peale saaks sõita, siis lendaks vist rahulikult paari kilomeetri kõrgusele enne kui maandumise peale mõtlema peaks hakkama.. paremaga tagasi tulles sai pidevalt tagant diagonaalis lähenevatest lainetest alla keerata ja seal peal mingeid veivamise algeid teha. ühe suure vahuse nuki pealt alla tulistamine oli nii äge, et pani suurest eufooriast kiljuma.

igal ajal ja igas asendis oli hullult kift ja äge ja kaif. ja aeg lendas. panime esimesed poolteist tundi jutti ilma ühegi puhkepausita. ei taibanud puhata, sest selleks hetkeks tundus, et oleme heal juhul kolmveerand tundi sõitnud.

kokkuvõttes olen väga üllatunud, et nii pisikese lauaga niivõrd üle ootuste hästi hakkama sain. hakka veel arvama, et ma ei olegi nõrgim lüli. edaspidi alati väikse lauaga vette, kui tuult piisavalt.

Lauri Tibbo

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar