Pühapäev, 26. oktoober 2008

laevaliiklus häiritud

püünsi. 4,0/72. 1h

hommikul vara võtsin ennustused lahti ja hakkasin otsustama. otsus oli, et sõitma ei lähe. sest, et hommikul on tuul liiga vali, lõunast saabub normaalsem tuul, aga siis hakkab sadama ja vaja kuskilt pisem puri leida jne. möödus tunnike ja juba kõik kohad kipitasid ja värisesid - uus otsus: minek!

kohale sõites vaatasin, kuidas isegi autotee äärsetes lompides oli korralik chop peal ja parasjagu kõhedus puges naha vahele. kohapeal oli pilt mitte hirmus nagu kartsin vaid pigem põnev.

nii pisikeste asjadega pole ma varem sõitnud. urvekas loobus vette minemisest ja laenas mulle oma 4,0 manicu. purje ennast polnud ollagi, aga kohati vedas nigu loom. ega mulle see manicu närvilisus (mida seekord võimendas veel täitsa pagiline tuul) eriti ei istunud küll, aga miljon korda parem kui kaldal passimine. oma 5,0-ga oleks küll vabalt kuhugile lapimaa kanti ära lennanud. sõita sai palju vähem kui lootsin, sest suure osa ajast polnud tuult piisavalt sellise purje jaoks. samas olid puhangud nii tugevad, et suuremat ka ei julgenud võtta. esimene pooltund oli jälle mega. tegin järjekordselt oma elu kõige fantastilisema hüppe (lumelauahüpped kaasa arvatud), mis oli nii perfektselt kontrolli all, perfektses asendis, alguses kõrgele üles, üleval hakkas puri vedama ja lendasin ka pikalt edasi enne, kui gravitatsioon jaole sai ja reeglite vastu eksija korrale kutsus.

sõidukurss oli suht otse läände ehk mõnusalt risti hüppelainesse. taga merepoolsete laevatee märkide juures kerkisid tohutult ilusat murduvad lained, mis lainevahed täiesti siledaks triikisid. ma pole isegi osanud unistada nii sileda vee peal nii kiiresti sõitmisest. ehk siis välja sõites sai ülimõnusalt hüpata ja tagasitulles veivamist maitsta. seda kõike küll suht vähe, sest aeg-ajalt pidi vees passima ja tuult ootama.

kuna vee peal oli ühekorraga mitte rohkem kui 5-6 sõitjat, siis ei julgenud sellistes puhangulistes tingimustes väga kaugele taha sõita. välja sõites passisin pidevalt üle õla, kas keegi järgi ka tuleb.. kui umbes tund sõidetud ja tiksumine juba mõnda aega põhitegevuseks oli, läksin välja. sai see koll ära proovitud, hirmust jagu saadud ja polnud mõtet ootama jääda kuni veel mingi lollusega maha saan. koju ära. poiss ise ekstaasis. jess! (täitsa sooda, et alguses plaanisin kodus passida!)

Lauri Tibbo

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar