tõmbas pisut peale

püünsi | 5,0/99 | 2h15min

hommikust saadik tööd teha ei saa, sest närv sees, et vaja forward loop ära teha. kolme paiku püünsisse sõites veel suurem närv sees. ja ennäe, nurgakivi juures suht kobedad lained. õigemini lained olid samad, mis alati sellise kõvema tuulega, aga olin pika enesediskussiooni käigus igasugused lained ja nende pealt forwardi sooritamise võimalikkuse enda jaoks ümber hinnanud. tegin siis korra vasakuga seda pealetõmbamise harjutust. tundus, et unustasin taha vaadata ja tegin igaks juhuks korra veel. ja siis hakkasin lainet otsima. selleks hetkeks oli närv nii sees, et ükski teine asi välja ei tulnud. vasakuga ei tulnud isegi glissis gybe'id, sest mõte oli väga tuugalt nurgakivi lainetes kinni.

leidsin siis ühe laine, keerasin ennast ilusti natuke alltuult ja siis juhtus selline asi, et käsk oli aju poolt juba valmis kirjutatud, aga submit nupp jäi viimasel hetkel vajutamata. aii kus see tegi sjuukse adrenaliinilaksu, et täitsa lõpp :) hakkasin kõva häälega naerma, sest tundsin, et ajus on mingi barjäär ületatud...

viis mintsa hiljem leidsin veel ühe laine ja sealt tõmbasin peale. seekord päriselt ja reaalselt. aga tõmbasin ainult pisut. kuna asi toimus suht kiirelt ja olin sel hetkel väga kanges adrenaliinimarinaadis, ei mäleta liiga täpselt mis juhtus, aga vist tegin seda esimese käe sirutamist ja tagumisega pealetõmbamist ja keha ettekallutamist natuke poolikult. igatahes lendasin õlg ees vette peaaegu nagu tavalise katapuldiga. aga ma ei olnud trapetsis ja laud tuli ka kenasti jalgadele järele. haiget ei saanud üldse - kõige pehmem vette kukkumine, mis üldse olla sai.

vahetult pärast sooritust saabus rahu. totaalne ja täiuslik rahu. ei mingit närveerimist, samas ka ei mingit ülevoolavat rõõmutunnet - ainult rahu... ei saagi aru, kas see oli lihtsalt nii suur pingelangus või olin nördinud, et katse niivõrd ebaõnnestus või mis.. aga sees valitses rahu.

natukese aja pärast hakkasin jälle lainet otsima, aga ei leidnud.. umbes 30 mintsa ei sattunud ühtegi head nägema. lõpuks nägin kokku kahte oivalist lainet, ühe ajal polnud tuult ja teise ajal ronis ikkagi jänes püksi ja päästikule jäi vajutamata. see esimene katse jäigi täna viimaseks. siis hakkas ka tuul lagunema ja mul käed külmast kanged ja kõik pahad asjad.

ühesõnaga peale sai pisut tõmmatud, forwardit kaugeltki ära ei teinud, tunded väga segased. vaimselt sai kindlasti mingist seinast üle ronitud.. ülehomseks lubab jälle - selleks ajaks peab oma mõtted sirgeks mõtlema ja kindad välja otsima.

muide täna oli mingi hetk nii, et vees oli vist naisi sama palju kui mehi.. üleüldse oli hästi vähe rahvast ja vahepeal suutsid aivekas, kriku ja üks sugari tüdrik vist isegi enamuse moodustada.. vat sulle :)