tormikool

püünsi | 4,4/99 | 45min

olge vait, kui soe.. autost välja hüpates tundus, et ei tahagi jopet selga panna, nii mõnus suvine briis..

neljapoolese rigasin täiesti sirgu. rigamine ilmselgelt teisel pool teed, sest vesi oli vastu kõnniteed. kõnnitee paksult merest välja lennanud sodi täis. seal, kus tavaliselt sisse minnes laua käest vette võib lasta, oli juba rinnuni ja autosuurune laine käis sellele veel otsa.

pool tundi lubati sõita seekord. paar krüssuotsa, millest viimase lõpetasin ebaõnnestunud tackiga lõunapoolses otsas madaliku lähedal. või vähemalt nii mulle tundus. sisse kukkudes sain aru, et olen täpselt madaliku peal, vesi trapetsini. jõudsin teha vasakuga paar spocki ja paremaga ühe vulcani. siis sai paremaga juba ainult gybe'i proovida. need olid kõik spinnis ja pekkis ja kontrolli alt väljas. vist õnnestus üks gybe nii ära teha, et laud oligi praktiliselt terve tee spinnis. ja glissis. varsti ei saanud vasakuga ka enam midagi normaalset teha. ühe vulcani katse tegin nii, et olin lasknud nii allatuult, et vöör juba nullist läbi ja uuel halsil praktiliselt.. veepind oli iseenesest normaalne. suund üle lääne ja nii kõrge vesi tegid ootuspäraselt korralikud lained ja lainete vahe suht pikaks ja siledaks.

peatselt oli selge, et ka vasakuga pole enam mingit mõtet vulcanit proovida ja paar minutit hiljem lõpetati üldse kogu pull ära. hollywoodi filmis öeldaks selle kohta, et "the wind took my ass to school..". olin sügavamas otsas ja ei saanud veestarti tehtud. käed olid küll natuke jämedad, aga mingit suurt väsimust veel olla ei saanud ja niimoodi rapsis, et ei suutnud purje piisavalt kontrollida, et laua peale ronida saaks. vist umbes neljandal katsel sain peale, aga siis ei saanud jalgu ega trapetsit aasadesse. ca 40-50 meetrit püsisin peal ja katapult ja stardirutiin otsast peale. uuesti peale saades surusin ulmekiirelt jalad ja trapetsi aasadesse ja unistasin läbi pisarate, et saaks nüüd ühe jutiga madalikule ära. trapetsist pidin muidugi kohe uuesti välja tulema, sest nii lihtsalt polnud võimalik. tegin umbes sajameetrise elukiire glissiotsa nii, et hoidsin ühe käega masti kõrvalt ja teise käega trapetsiotste juurest lihtsalt tasakaaluks. rohkem polnud füüsiliselt võimalik ust lahti lükata, aga oioi kui liiga palju ikka oli. madaliku otsas puhkasin mõned minutid ja siis sain sealt ühe tegemisega kaldale ära lasta.

väga külma vee puhul oleks juba natuke nutuseks läinud, sest triiv kaldale oleks vast ca 10 minutit võtnud, kui polekski üldse peale saanud.. tagantjärele mõõtjast nägin, et keskmise tõstist 18 meetri peale ja puhangud 23. mingist piirist ikka ongi nii, et enam põhimõtteliselt purjetada ei saa, arva endast kuipalju tahes..

mida kuradit ma pozos teeks, ahh? seal ju ei puhu kunagi nii vähe..

grubbyt täna ei proovinud...