surfilaager. kokkuvõtmine

ühesõnaga. hommikuti, kui natuke tuult ka oli, higistasin mina telgis rummi välja. päeviti sai remonti tehtud ja oodatud, kuni jälle märjukese isu peale aetakse. öösiti sai tuhatnelja ringi joostud, igal pool korraga oldud ja kõikide maailma inimestega kõik jutud ära räägitud. vist. nii nad nüüd väidavad. terve laagri vältel oli mingi imelik meditsiinilis-kriitiline seisund, et mäletan ainult neid aegu kui õues valge oli. pimeda ajal salvestust eriti ei toimunud. magnettormid vist. kas me sellist laagrit tahtsimegi?

koju jõuda oli ka normaalne. mitte midagi teha ei osanud.. otsisin ümberkaudsetest metsatukkadest oma telki ja kuna vapsee ühtegi kuplit ei leidnud, siis istusin lihtsalt maja ees autos. tuppa oli imelik minna. liiga tsiviliseeritud värk. samas oli ka äraütlemata mõnus, et ümberringi oli tohutu läbu ja melu asemel vaikus. sai rahulikult üksipäini kaine olla. alkoprotsessor a.k.a. maks võis ka lõpuks pulsi alla lasta ja rahulikumalt hingata. ja rahakotis oli papp liivaga asendunud. ja mitte paar tera vaid ikka kohe suur kuhi tuli, kui selle põrandale kummuli kallasin. üleüldse sai mändjalast silma järgi hinnates umbes seitse kilo liiva kaasa võetud. ühtegi asja pole veel leidnud, mis liivane ei oleks. ja nüüd on terve elamine ka liiva täis. keegi võiks koristama tulla.

esmaspäeva hommikul olid kõik jalalihased ja päkad ja asjad nii valusad ja kanged nagu oleks neli ööpäeva järjest paljajalu metsa all kivide ja käbide peal ringi jooksnud... rääkimata sellest, et pidi hakkama otsast peale õppima, kuidas normaalne olla. et netipanka tavalise kalkulaatoriga sisse ei saa ja et kõiki eluks vajalikke toiduaineid poe alkoletist ei leia. isegi süüa ei oska teha enam. aa ei oota, seda ma ei osanud varem ka ju.. keegi võiks süüa tegema tulla..

Lauri Tibbo