Reede, 7. oktoober 2011

peaauhind

püünsi | 4,4/72 | 2h

ei ühtki spocki ega vulcanit.... kaks kolmandikku gybe'idest kukkusin sisse.... aeg-ajalt tohutu ülepurjestus.... elu parim päev.

praegu meenutades tundub, et nägin seda unes.. püünsi wave classics 2011...

kimasin otsejoones lootsi faarvaatri tagumiste toodrite juurde ja enne pimedat tagasi ei tulnud. välja sõites puhas lennukool. minu jaoks ülisuurte lainete vahel leidus ka siledat, kus kiirust koguda ja selle energiaga siis laine peale, mille ülemine ots praktiliselt vertikaalne.

maksimumemotsiooni tõi kogemata tehtud pool backloopi. sain just hea kiiruse ja vastu tuli üks armas koll, mille tabamiseks tuli pisut vastu tuult keerata.... lendasin õhku, kõrgele-kõrgele.. ja siis täiesti uudishimust vaatasin alla, et vaadet nautida ja natuke aru saada, kui kõrgel olen. kiikasin üle vasaku õla.. vahetult pärast pea keeramist ilmus eikuskilt välja mõistus ja teatas, et voi saatana, ma olen ju telekast näinud, et see on backloobi triger.. veel üks mikrosekund ja juba nägingi, kuidas ma koos asjadega bäkki keerasin. selle peale ilmus välja äkk-kakahäda, mis aga ei läinud realiseerimisele, sest manööver oli lihtsalt nii haigelt äge. ütleks, et see oli üdini loomulik. nii pehme ja ühtlane ja õige asi, et sõnu ei jätku. sadasin suht selili vette, aga vast ikka läksin natuke õlg või külg ees, sest õrnalt ka ei olnud valus. pisarad tulid, aga ülevoolavast õnnetundest, mitte valust.

kohe järgmise triibuga kordus sama pull. taas kogemata, sest teadlikult poleks julgenud bäkki proovida. nüüd oli keeramine veel mõnusam, ei hetkegi hirmu ja maandumine oli juba laua nina ees, nagu süstal vette. ütleks, et kontakt veega oli ülismooth ja väga nauditav... pole varem õrnalt ka midagi nii ägedat teinud.....

kalda poole sõites sai kollide eest ära kimada ja nende kõhu pealt alla keerata. vahepeal tõstis tuule päris ropuks ja igasugused õhulennud olid peaaegu kontrolli alt väljas — laud lopendas ühtepidi ja taglas teistpidi.. aga sain ikka enamvähem omadel tingimustel maandutud alati. hiljem tuli üks kogemata bäkki keeramine veel, millele hakkasin poole peal miskipärast vastu võitlema ja maandusin täitsa risti selili ja seekord sain juba natukene põrutada ka. aga ei midagi hullu.

epic päev..

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar