tormituuled-tormituuled

gruisssan, le prantsusmaa | 4,5/99 | 1h30min

elutorm. neljapoolesega sai vahepeal lihtsalt röökides ja eluhirmu nägu tehes eluhulle kiirendusi nauditud. ei aga aeg-ajalt oli tõesti natuke päriselt ka hirmus. vesi endiselt suures osas täiesti sile, 100 meetri kaugusel kaldast oli juba väike chopp. aga kui mõned madalikud välja jätta, siis sai 25cm uimega kaldast 20 meetri kaugusel vabalt kimada. kuna madalikke väga täpselt kaardistanud ei olnud, siis mitmel korral sõitsin lihtsalt heas lootuses, et ehk ei jää uim miljonikilomeetrise tunnikiirusega põhja külge kinni.. äge.

tuul oli väga üle, aga kui natuke tingimustega harjusin, siis suutsin aeg-ajalt ka vulcanit proovida ja mõned kenakesed tulid ära. müstiline, kui mõnus on kõiki asju nii väikese taglasega teha..

vees oli natuke rohkem ruumi kui eile, sest need, kes eile jukerdasid, seisid põlvistsaati vees ja hoidsid lihtsalt asjadest kinni.

poolteist tundi ja välja, sest peopesad ei kannatanud rohkem. kuna siin lõunamaal levib mingil põhjusel totaalselt arktiline kliima, siis käed olid lisaks villidele ka külmad ja ei jaksanud rohkem kinni hoida. õhu temp 11 kraadi terve päev, vee oli ka külmaks puhunud. plaan oli õhtul veel üks sett teha, sest puhus täiega pimedani, aga ei leidnud seda sisemist soojust, et niiske kalipso sisse pugeda. konkreetselt oli pusa ja talvejopega külm olla õues.. lõunamaa ikkagi..

--

homme lähen ka 99/5,8 setiga vette, aga nelja minutiga selgub, et selle jaoks ei ole ligilähedaseltki tuult. slallimehed said siiski oma suurte kiledega ühe võistlussõidu maha pidada.

rohkem tuult ei näinudki. terves vahemeres polnud kuskile minna.. panime mööda rannikut hispaania poole minekusse ja sealt paar päeva hiljem lennukiga koju.