dahabi laager 1

dahab | suur puri | suur laud | 60min

pool triipu.

las ma räägin, kuidas näeb välja surfilaagri tuuleauku sättimine. jätame vahele kõik niisama-harjutused, madalamad levelid ja teised poolkõvad üritused ning asume kohe ädväänsd soorituse kallale, kus asjad käivad kirurgilise täpsusega.

juhtus siis nii, et oli vaja dahabi minna. seal pidi vesi natuke soojem olema ja isegi päike pidi paistma. selvä juttu. kaks ja pool päeva enne minekut helistab reisikorraldaja ja pakub, et näe, minge kaks päeva varem kohale, midagi juurde maksma ei pea. seda toredam. mina olin ainuke, kes ei saanud oma asju nii ümber sättida, et varem minna. vabamets, siim ja teine siim (nimetagem teda simoks) läksid jooksuga valuutavahetuspunktist läbi ja olid ommikul kell kolm lennujaamas valvel. fain. umbes 10 tundi hiljem hakkasid sõnumid tulema. et nii vastik on, liiga kõvasti puhub, klubis pole piisavalt väikseid kamasid, peopesad juba kõigil lõhki jne.

lõpuks tuli ka minu mineku päev ja kui hommikul nelja paiku lennujaamas muhedalt raamatut lugeda üritasin, tuli jälle staabist sõnum, et ühed lollakad joovad vassi treeneritega rummi. sest und ei ole. sest päeval puhus jälle nii kõvasti, et pulss ei lähe enam alla. kena. korra kujutasin endale ette, kuidas kohe-kohe üle mitme-mitme kuu vee peal hullata saab ja lugesin raamatut edasi. kui enam lugeda ei tahtnud, lendasin kohale. lennuki aknast oli näha, kuidas baby bay ja laguun on paksult triibutajaid täis. sharmis olid kõik palmid küürakil, tänavatel prügi lendas. teen siis veel tunnikese transfeeri ja trambin hotelli uksest sisse. tuul puhub. täiega.

saan toa kätte, viskan kohvri nurka ja lähen teisi otsima. jalutan mööda randa klubisse. tuul puhub. täiega.

leian siimu ja simo üles, vabamets on merel. saan teada kust nad varustuse võtsid ja käin korra veel hotellis asju toomas. endiselt täiega puhub.

klubis tagasi, ajan kalpsa selga, haaran riiulist laua ja taglase ja astun vette. veest laua peale. puhub. tiksun käbe speedy poole, et seal korralikult kimada. kohal. puhub. läksime. esimese triibu poole peal tekib väike tuuleauk ja langen glissist välja. edasi tiksun umbes tunnikese lootes, et äkki saab veel sõita. natukenegi... ei saa. ei puhu. lõpuks loobun ja töristan kaldale tagasi. tuulevaikus oli alanud.

Lauri Tibbo