laulge kaasa

pozo | 3,7;4,2/75 | 3h15min

lõuna paiku enne vee madalseisu ja õhtul pärast vee madalseisu. lõunal oli neljane paras, kuigi kalda alt ei saanud väga hästi minema. taas ilgelt suured kollid lained. sain veivata ja natuke table toppi hüpata. hüppelaine oli, aga laineosakonnas ei olnud tuult. paaril korral tuli laine eest põgeneda ka, aga ainult selle pärast, et tuult ei olnud.. uue lauaga ilma tuuleta nende buldooserite ette väga ei tahtnud jääda. himma oli ka... kogu aeg jäi ette igalpool...

mingi hetk kui kolmene sett kolle jälle sisse veeres, olin natuke kaugemal väljas ja sealt avanes ulmeline vaade. need suured kollid tegid põhimõtteliselt terve lahe pikkuse liini ja selle harjal sõites oli tunne nagu vaataks elu maja katuselt.. kogu sisemine laht mitu meetrit madalam, ise teiste mastitoppidest kõrgemal.. natuke nagu filmis oli küll.. laine on praegu selline, et isegi kohalikud käivad telefonidega pildistamas..

õhtapoole teine sett. jälle tehti suuri silmi, et kolmest rigan, aga õnneks jäin ennast uskuma ja neljasega oleks vist kuhugi ookeani taha ära lennanud. kui hommikul oli sutsu puhanguline, siis nüüd oli ilgelt puhanguline. ja selline vastik rapsiv vägivaldne puhang. üksikud korrad ei käinud hästi, tihti oli päris üle. puri oli lõpuks suht sirgeks tõmmatud. ma ei tea, kas see tuule järsk tugevnemine või mis, aga suht ruttu läks laine natuke segamini ja päris tsopiseks.. seega suht kinnihoidmise ja triibutamise trenn.

aga mõned hiigelkollid sain veivata, mis oli sigalahe! elukiftid judinad tulevad selja peale, kui sjuuke katastroof selja taga müriseb ja sind kohekohe neelamas on.. ja mõnest praktiliselt murdunud kollist sai saluuti lastud nii, et see viskas sind praktiliselt tuldud teed tagasi.. aga kõrge kaarega..

lõpuks ülakeha lootusetult väsinud ja lihtsalt ei jaksanud enam kinni hoida. hüppes ei jaksanud ka trapetsist välja tulla.. kaldale.