veel lahjem

rohuküla | 6,5/99 | 2h

lubas keset päeva kagu ja lõuna vahelt puhuda. hambad ristis jätsin tööasjad laokile ja ühe paiku rohuka poole. pool kolm vette.

no ei olnud tuult. ja asi ei olnud tuule suunas. tiksusin esimese otsaga täiesti täpiks ca 2km välja ja ei olnd muffigi. õnneks siis natuke tõstis kui tiksudes tagasi jõudsin ja edasi oligi nii, et pool aega tiksud, pool aega käid. sõitmine sadama sissesõidu ees laevateel. muuli kõrvale ulatus tuul ainult paari üksiku puhanguga.

uuel laual nina endiselt lömmis, õnneks on vana veel alles ja sellega siis vette. päris paljud vulcani katsed jäid selle taha, et tuult oli liiga vähe ja ei saanud lauda veest kätte. aga nendest kahest, mis vasakuga ära tulid, oli üks just selline, kus oli väga napilt tuult, niiet hea harjutus ikkagi.

paremaga sain esimest korda väikese laine seljast hüpatud asju proovida. jälle üllatas, et paremaga on laua välja hüppamine täiiesti korras ja ehk selle pärast enam muretsema ei pea. vajaka jäi taglase ette toomisest, millele peaks järgnema keha raskuse ettepoole jaotamine. taglas jäi külje peale allatuult. vasakuga harjutamisest teada-tuntud arenguetapp...

niihea-niihea on, et on tehnoloogia areng ja innovatsioon ja kõik popid sõnad ja olemas pisikesed veekindlad kotikesed, millega saab merele autovõtme kaasa võtta. kui nüüd saaks mõistusele ka kotikese, et ei viskaks koju jõudes esimese asjana võtit riietega koos pesumasinasse. näiteks edaspidi tean, et kui masin kohe alguses imelikku kolinat tegema hakkab, siis tuleb seisma panna ja põhjalik juurdlus teha mitte narrida teksade nööpe, et väga lärmakad seekord.. õpetusi elust enesest... enese elust.. alles siis arvasin ära, kui tekkis tahtmine autosse sisse saada. ühtlasi sain ka teada, et varuvõti ei tööta mingil põhjusel.. esialgsete testide põhjal hinnates jäi pestud võti siiski ellu.. paneks nüüd kärmelt mikrosse kuivama või midagi..